Kokkuvõte

Kuigi kõik teemad olid minu jaoks väga põnevad ja harivad oli kõige lemmikum sissejuhatav osa. Sissejuhatus teemasse. Teised teemad olid loomulikult ka huvitavad, eriti veel need, millega enne ei olnud kokku puutunud. Ning oli ka mõni teema, mis oli väga raske iseseisvalt läbi töödata. Näiteks veebitegemine.

Antud teemale oli lähenemine põnev. See oli ka teema, mida ma ikka ja jälle lugeisn. See oli teema, kus ma õppisin lausa fakte pähe, sest see info tundus nii huvitav ja oluline – et seda edasi rääkides peaks mõned faktid ikka peas olla. Selle teema puhul mulle meeldis see, et me unustame ära vahest kui kaugele asjad ulatuvad. Ja arvestades sellega, kui palju me oleme arenenud ja samas vaadates tänast olukorda, kui palju on meil veel arenenda.

Sissejuhatav osa, oli enamuselt ajalooline taust erivajadustest. Ma pole ise suutnud sellisele infole ligi saada, kus oleks nii head ülevaated erivajadustest vanasti. Eriti kuidas veel suhtuti ja milline oli mentaliteet. Selles teemas lugesin ma kõik lisamaterjalid läbi. Eriti põnev oli artikkel puuetega inimeste ülevaade antiikajal.
Kuigi tegu oli grupitööga ja osad olid ära jaotatud, loeti ikkagi kogu teema materjal läbi. Ise ei otsinud konkreetselt mingit lisamaterjali juurde, kuna kõik viited ja ka tekst ise oli väga põhjalik ja huvitav.

Ootused õppejõule - hmmm... ei olnud otseselt mingeid ootusi. Kuna sellise teemaga pole enne kokku puutunud siis ei osanud eriti midagi oodata. Kui siis ainult nii palju, et esimesel loengul saaks ikka asjat aru, mis toimuma hakkab ja millest me räägime. Sest kõik, mis puudutab tehnoloogiat, on minu jaoks väga võõras teema.

Soovitusi, mida jagaks kursusel õppijale – kuigi loengust saab osa võtta ka interneti teel ja iseseisvalt, siis soovitaks siiski käija kohapeal. Eriti siis, kui ei valda seda tehnoloogia valdkonda väga hästi, võib tekkida palju küsimusi, millele oleks kergem saada vastust, kui oled õppejõuaga füüsiliselt ühes ruumis.

Kokkuvõtteks ütleks, et see aine on andnud mulle palju. Esiteks, arusaamist kui oluline on infotehnoloogia erivajadusega inimesele ja kui paljusi uksi see võib temale avada. Kui tähtis on eripedagoogina olla kursis toimuvaga, et suunata oma klienti õigesse kohta ja tegema õigeid otsuseid. Pole võimatu, et varsti on meil infoteraapia või tehnoloogiaterapeudid olemas. Sest väga paljusi probleeme saaks tehnoloogia abil parandada. Eriti mis puudutab suhtlemist, sotsialiseerumist ja interneti.

Võrgus suhtlemine

Kasutan näitena kanaleid, millega ise kokku puutun. Ilmselt ei ole inimest, kes ei teaks Facebooki:) Ja räägivad lausa, kui sind pole seal siis ei ole sind ka olemas. Samuti, et see on õige rahvastikuregister.

Aina rohkem olen hakanud kuulama sellist negatiivset suhtumist Facebooki. Inimesed räägivad, et igasugust ajuvabadust kirjutatakse sinna. A la „Ärkasin, küll oli hea hommiku kohv.“ Ja siis öeldakse, et what´s next? „Ärkasin, käisin just WC, nii hea oli.“ Tegelikult jahh, aegajalt on Facebookis tõesti väga naljakaid lauseid üles riputatud. Aga leian, et see ei ole koht, kus ühtegi inimese poolt kirjapandud lauset kritiseerida. Sest Facebook on koht sõprade jaoks, ja sa ei pea lisama oma tuttavate nimekirja ühtegi inimest, kes sind ei tunne. Kõik on vabatahtlik.

Tihti lisatakse endale sinna absoluutselt igat tuttavat, isegi neid kellega tegelikult ei suheldagi. Kas seda on vaja? Igaüks peab seda ise otsustama. Aga kui sul soov seal oma tundeid ja hetk emotsioone paljastada, siis ehk ei oleks see kõige mõistlikum. Sest need kes sind ei tunne, ei loe sealt tekstist seda välja, mida sa tegelikult tahad öelda.

Kui inimene kirjtab „nii hea kohv oli“ siis ilmselgelt on see suunatud seal olevale inimesele, kes ise tunneb enda ära.

Samtui piltidega ja muu infoga. On olunud palju juhtumeid, kus sealse nii nimetatud wall postide pärast, on inimesi lasua vallandadtud. Su ülemus teab, et oled kodus haige, aga tegelikult lisad just pilte ja kommentaare, et oi kui vägev pidu eile oli.Ja ilmselt on olnud ka väga tõsiseid juhtumeid. kus inimene paneb info üles, et läheb reisile - ja tagasi tulles on röövlid käinud. Sest sul on sealne info avalik, nii su address, telefon jne.

Ise olen ka loomulikult Facebookis. Ja olen ka lisanud, nii mõnegi inimese, kellega ma igapäevaselt ei suhtle. Mulle meeldib, et mul on seal vanad klassiõed ja klassivennad. Kuigi ma ei suhtle nendega, on aeg ajalt tore näha millega keegi tegeleb. Kelle juba lapsed, kellel juba kolmas.

Ilmselt olen ise ka sinna, selliseid pool totakaid lauseid kirjutanud. Need on olnud naljaga ja mõeldud neile, kes sellest aru saavad. Ja loodan tõesti, et keegi ei hakka nende põhjal mind analüüsima:) Oluline on olla ise kursis ja kontrollida end, mida täpselt sinna kirjutada. Aga samas peavad ka teised arusaama, et see on koht meelelahutuseks ja suhtlemiseks. Mitte võtta kõike nii tõsiselt.

Loengu materkalist meeldis väga lause - ÄRA SAADA MEILIGA MIDAGI, MIDA SA EI SOOVIKS NÄHA HOMSE PÄEVALEHE ESIKÜLJEL. Ilmselt võiks see lause iga asja kohta käija, mis puudutab internetti. Kuigi nii võib päris hulluks asi minna, kui igat asja kontrollida. Sõpradevaheline suhtlemine on kindlasti privaatne tegevus ja keegi ei soovi seda avalikustada. Aga mõte võiks igakjuhuks olla meeles, kui on soov midagi intrigeerivat saata.

Kaasõpilase veebilehe analüüs

Valisin oma analüüsiks grupikaaslase Anni Arumäe kodulehe. Eelkõige tegin valiku sellepärast, et ei tea kaasaegsest tantsust eriti midagi. Alati on huvitav lugeda midagi, mis on uus.

Visuaalse poole pealt oli tema koduleht minu meelest väga lihtne aga samas atraktiivne. Väga pilkupüüdvad pildid oli sinna pandud. Sisu poole pealt oli kõik väga arusaadav. Lühike ja arusaadav sissejuhatus ning seejärel järgnevatel lehekülgedel natukene põhjalikumalt kaasaegsest tantsust erimaades.

Seda laadi lühikeste tekstide puhul on kõige tähtsaim autoril tuua välja see kõige olulisem info. Sest sellest edasi sõltub lugeja huvi. Kui lugejal tekkis huvi asja vastu on eesmärk täidetud. Kui ei tekkinud, tuleks teksti parandada. Anni kodulehe puhul tekkis kindlasti huvi. Samuti oli tal pandud link just selleks, et kui kellegi tekib huvi, saab ta sellel teemal ise juba edasi lugeda.

Siin siis tema koduleht: http://www.hot.ee/mooosu/index.html

IT roll erivajadustega inimestele

Arvestades väga kiiret infotehnoloogia arengut Eestis ja selle laiahaardelist kasutamise võimalust erinevates valdkondades, unustame või lihtsalt ei oska selle peale tulla, et infotehnoloogia ja kõik selle alla kuuluvad vahendid on väga olulised erivajadustega inimestele. Me kipume mõtlema väga üldistatult, mida infotehnoloogia meile annab või siis vastupidi kipume vaatame seda liiga spetsiifilise valkonnaga seotult.

IT roll erivajadustega inimestele on üks olulisemaid valdkondi, mida peaks arendama nii tehnilise poole pealt kui ka tutvustava poole pealt. Loomulikult ei saa vähem tähtsamaks pidiada teisi valkondi, mis võiks puudutata või konkreetselt aidata erivajadustega inimesi. Kuid leian, et just IT valdkond oleks see, mis aitab erivajadustega inimestel iseseisvalt nii elada, toimetada kui olla tervik üldse. Mitte ainult ei aita erinevad vahendid vaid ka programmid, internet ja muud selle laadsed asjad sellel konkreetsel inimesel suhelda absoluutselt alati. Sotsiaalsus selles kõige lihtsamas tähenduses on oluline absoluutselt kõigile.

Näiteks internet – mida kõike me seal ei saa. Infot, teadmisi, haridust, sõpru, koolitusi, loomingulisust, igapäeva toimetusi jne jne. Me saame teha pangaülekandeid, maksta arveid, tellida toitu, vaadata filme, suhelda foorumites, suhelda kaamera teel jne.

Järgnev skeem on võetud K. Kikkase materjalides, see näitab ideaallselt ära, kuidas IT mõjutab, puudutab ja aitab kaasa erivajadustega inimestele.

K.Kikkas 2009

Nüüd veidi lähemalt nendest erinevatest mõjudest:

Tekib kindlasti küsimus, mis moodi IT ja füüsiline keskkond lähevad kokku. Eelkõige on IT siin kohal vahend, mis aitab puuetega inimeste olemasolu ja vajadusi tutvustada ja propageerida. Läbi selle saadakse aru või lausa alles teada, miks näiteks on väga raske ratastooliga igale poole saada.

Väga raske on ühel inimesel või kas või ühel grupil erivajadustega inimestel teha ennast kuuldavaks. Väga raske on ühiskonnal neid mõista, eriti veel neil kes pole kunagi mitte mingil moel ühegi erivajadusega kokku puutunud. Läbi massimeedia jõuab info kindlasti enamuseni, kui tuua kõrvale näiteks infotunnid mingis valla kultuurimajas. Samuti, ei pruugi kõik alati mingit artikklit või ürituse kokku võtet lugedagi, aga kui sealt vilksab läbi mõni “nimi” pööratakse sellel tähelepanu.

Meditsiinilised aparatuurid on vägagi seotud IT ga. Igapäevaselt arnevad need ja erinevad uued tehnoloogiad aitavad arendada erinevaid valdkondi, mis puudutavad erivajadusega inimese tervist. Nagu näiteks kõnnirobot.

Pedagoogika seal hulgas ka eripedagoogika on läbi IT üks väga tähtsaid asju, Läbi selle on erivajadustega inimestel võimalus ennast täiendada. Läbi selle saadakse aru, mis sorti või laadi pedagoogikat on üldse vaja kasutada erivajadustega inimestega. Läbi selle saab arendada haridussüsteeme ja teha kõikide inimeste elu selliseks, nagu see on ette nätud. Samuti, lähtudes eripedagoogikast, on see valdkond väga oluline suhtlemaks oma klientidega ja aidata, mitte ainult integreeruda vaid ka kaasata neid tänapäeva ühiskonda ja selle tegevustesse. Meil kõigil on hääl.

Sotsiaalpoliitikaga saab kokku viia ühiskonna suhtumisega, kus mõlemad on sellised informatiivse tähtsusega. Asendamatu roll terves ühiskonnas.

Eneseteostus, mis on iga inimese puhul, nii tavalise, erilise kui väga erilise inimese puhul väga oluline. Igal ühel on seda vaja, ja läbi IT on see võimalik kõigile. Nii harimine lihtsalt mingi huviala pealt kui ka lausa kraadidega hariduseni välja.

Teenused ja abivahendid on need, mis läbi IT aitavad inimesel saada osa kõikidest asjadest, mis on igaleühele võrdväärselt kohustulikult võimaldatud. Haridus, hobid, sotsiaalne elu jne.

Need kõik oleks sellised väljundid, mis IT saaks teha erivajadustega inimestele. Aga siin juures nende kõikide punktide kõige tähtsamaks kaaslaseks, abiliseks pean väga väga oluliseks internetti. See on see kõige tähtsam! See on see, mis tänapäeva infotehnoloogia meile tavainimestele tegelikult ongi. Meie lihtsad inimesed, ei tea mis moodi käib programmeerimine, kuidas arvuti kokku on pandud, mis teeb tehnikast tehnika – aga me teame, et läbi interneti saame me arveid maksta kodust lahkumata, tellida toitu, kodust lahkumata, suhelda foorumites, ilma et inimene oleks meil kõrval, võtta osa loengutest, ilma et me peaks füüsiliselt kuskil koolis kohal olema. Samuti saame me mingil kodulehel olevat teksti välja printida nii, et see sobiks pimedale lugemiseks. Me ei tea kuidas see on võimalik, aga meile väga meeldib see ja meil on sellest väga kasu, et selline asi on olemas.Me ei mõtle ega teagi kuidas see kõik tegelikult on võimalik, aga me oleme sellega väga rahul. :) 

See oleks siis selline lühike ülevaade seoses IT ja erivajadustega inimestega. See valdkond on tegelikult väga lai. Alates sellest kuidas IT aitab näiteks Eesti haridustaset tõsta, kuidas IT aitaks suurendada töövõimelisi inimesi kuni selleni välja, et erivajadustega inimesed saavad oma eripäraga elada sedasi, et see ei oleks neile mingi takistus, ei füüsiliselt, emotsionaalselt ega ka vähemuses olevana.

Kodulehe tegemine

Minu esimene koduleht - esialgu tundus täiesti võimatu, millegi sellisega hakkama saamine. Aga siiski, mingil moel ja teiste abiga õnnestus see. Üksi kodus olles ei olnud võimalik mitte kuskilt otsa lahti saada, aga õnneks loengus hakkas asi juba edenema.

Kodulehe eesmärgiks sean erinevate mänguasjade tutvustuse, eriti veel nende, mis on mõeldud erivajadustega lastele. Mänguasjad, mis on läbi mõeldud ja spetsialistide poolt loodud, et eelkooliealiste lastega saaks arendavaid tegevusi teha läbi mängu.

web.zone.ee/lapseareng/

Ekraanilugeja/kõnesüntesaator ja skanneri võrdlus

Tundub, et need kaks abistavat tehnoloogia toodet on eelkõige mõeldud nägemispuudega inimestele. Kuid siiski, saavad neist kasu ka liikumispuudega inimesed kui ka kordinatsioonipuudega inimesed. Samas küsimus, miks skanner? Kuidas see aitaks näiteks nägemispuudega inimest?

Kõnesüntesaator on tarkvara, mis muudab etteantud teksti kõneks. Väga tihti sellega koos kasutatakse ekraanilugejat, mis on eelkõige tarkvarasüsteem mõeldud arvutis oleva teksti tuvastamiseks. Teksti tuvastamist siis edastatakse kas kõnesüntesaatorile, punkkirjamonitorile või punktkirjaprinterile. (K.Kikkas 2009)

Ekraanilugeja eelised on need, et lisaks heliväljundile saab konkreetset teksti lasta välja nii printerilt kui ka edastada punktkirjamonitorile. Kuulatud materjali saab näiteks väljaprinditud kujul jagada sõpradega. Kõnesüntesaator loeb lihtsalt teksti ette.

Lisaks ekraanilugejale oleks abivahendiks veel skanner. Kus inimene saab raamatu sisse skaneerida ja siis tarkvara tuvatab sisseskneeritud teksti ära ja loeb näiteks ette. Samuti on neist kasu erinevate koolitööde tegemisel, kust saab otse kopeerida teksti oma referaati. Hoiab kokku aega ja vaeva.

Kõnesüntesaatorist oleks abi ka liikumispuudega inimesele. Näiteks voodi haigele. Kuigi alati saab teatud vahenditega ekraani paigutada täpselt nii, et inimesel oleks mugav seda vaadata, ilma, et ta kaelalihased oleks ülekoormatud. Siis kõnesüntesaatori abil oleks ehk vahel mugavam kuulata teksti ilma, et silm oleks koguaeg ekraanil.

Samuti lisaks füüsilisepuudega inimesele lihtsust juurde kõne kirjutaja. See on selline asi, mis salvestab sinu etteloetud teksti arvuti ja seal kodeerib selle lahti ja teeb sellest omakorda kirjutatud teksti. Väga muga viis näiteks e maile saata.

Ülesanne 1 - Rühmatöö

Eesti lähiminevik puudega inimjestel

Nagu ilmselt me kõik mäletame siis Nõukogude Liidus puudega inimesi ei olnud. Selline asi on lausa ametlikult dokumenteeritud, erinevate allikate puhul puudus lihtsalt puude kui nähtuse definitsioon.Tegelikult olid nad lihtsalt rangelt eraldatud. Hariduse poole pealt olid füüsilise puudega inimesed eelistatumad. Põhihariduse said küll enamus, aga sealt edasi, pidi olema puudega inimesel endal palju jõudu, tahet ja ka jonni, et edasi saada õppida. Töö võimalused olid üprisgi piiratud – pimedad inimesed tegid harju ja liikumisinvaliidid kingi. (Kikkas,2009)

Nõukogude Liit andis puudega inimesele invaliidsus pensionit, kuid hoidis neid nii öelda „kapis“. (Kikkas,2009). Värske Eesti andis puudega inimestele küll tunnustuse võrdväärsete kodanikega aga samas võttis selle minimaalse elatusvahendi ära. Eriti hariduse näol. Jälgides integreeritud õpetamise suundi Euroopas, kadusid puudega inimestel ära mingigi hariduse saaminegi erikoolide näol. Tavakoolides ei osatud veel piisavalt puuetega laste õpetamist toetada.

Alles lähi aastatel on asi pikkamööda hakanud paranema. (Kikkas,2009)

Nüüdseks on siiski ühiskond arusaamisel, et nii integtratsioon kui ka kaasamine on olulisem puudegainimese puhul. Riigipoole pealt on mõistlikum sotsiaalmaksude maksmise asemel investeerida inimese haridusse ja saada pasiivse abivajaja asemel makse maksev kodanik. (Kikkas,2009)

Allikas: Kikkas,K(2009)Haridustehnoloogia erivajadustega inimestel[10,09,2010]

Puue kui tabu

Esmane määratlemine toimus pikka aega kriteeriumi "tal on midagi puudu" - pole jalga, ei näe, ei kuule - alusel, seega üsna umbkaudselt ja ümbritseva ühiskonna vaatenurgast lähtudes ("vigane", "sant", "pime", "hull", "langetõbine", "puujalaga" jne). Sellise suhtumisega kaasnes kahekordne probleem:

• Objektiivselt puudusid võimalused ja oskused inimese olukorda muuta
• Subjektiivselt pandi "teistsugune" inimene nii kõvasti raamidesse, et isegi kui puhtfüüsiliselt õnnestus tema olukorda muuta, jäi ta enamasti ikkagi paaria seisusesse 

(Kikkas, 2009)

Tabu-ajajärgu teise, pehmema perioodina võiks vaadelda eelmise mudeli sotsiaalsemat varianti - "ta ei saa seda-ja-seda teha" - ei saa joosta, ujuda, puid raiuda, ratsutada. (Kikkas, 2009)

Puue kui tervisehäire

Alates renessansiperioodist ja edasi uusajal muutus valitsevaks arusaam, et puuded on "mehhanismi häired", s.t. puudega inimene on "katki". Positivistliku mõtteviisi võidukäik tõi kaasa ka optimismi "parandamise" võimalikkuse osas: puue (nagu ka haigused) ei olnud enam saatusega inimesele alatiseks määratud.

Sellisel lähenemisel on võrreldes eelmise ajajärguga oluline eelis - stigma vähenemine. Puudes ei nähtud enam inimesel lasuvat needust (kurjade vaimude mõju) ega karistust (vrd eespooltoodud näide Piiblist), puudega inimene võrdsustus enam-vähem haige inimesega ning paljud seni rakendatud sanktsioonid kadusid järk-järgult.

Teisalt aga pani selline lähenemine puudega inimese üha enam passiivse "ravialuse" rolli - tema tervise parandamise eest pidid hoolitsema "targad ja õppinud" arstid ning tema asi oli olla sõnakuulelik patsient, kui ta soovis terveks saada. Puuetes hakati nägema midagi, mis vähendas või isegi nullis inimese teovõime - puudega inimene muutus subjektist objektiks. Siit sai alguse meditsiiniline puudekäsitlus ehk nn. puude meditsiiniline mudel (medical model of disability), mis mõjutab suhtumist puuetega inimestesse küllalt tugevasti veel tänagi. (Kikkas, 2009)

Puue kui ühiskonna probleem

XX sajandi teisel poolel esile kerkinud kodanikuõiguste liikumine muutis ka puuetekäsitlust - puuet hakati vaatama kui ühiskonna võimetust või soovimatust vastata üksikisiku vajadustele. Näiteks liiga kitsas ukseava, kust inimene oma ratastooliga läbi ei mahtunud, oli meditsiinilise arusaama järgi paratamatu takistus - ainus mõeldav lahendus oli inimene ravi tulemusena ratastoolist püsti saada. (Kikkas, 2009)

Eestis kehtib ametliku dokumendina seni veel "Eesti invapoliitika üldkontseptsioon", mis on arendatud välja ÜRO 1988. aasta "Puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise standardreeglitest". Need dokumendid kujutavad endast üleminekuetappi meditsiiniliselt mudelilt sotsiaalsele - suur osa terminoloogiat kannab endas veel meditsiinilise mudeli laengut, kuid juba nähakse ka puuet kui ühiskonna probleemi. Nii on seal defineeritud kolm üksteisega seotud mõistet "puue", "vaegus" ja "invaliidsus":

Puht-füsioloogiline (ühe jala puudumine)
Funktsionaalne (ei suuda kiiresti liikuda)
Sotsiaalne (peetakse "sandiks", ei saa tööd). (Kikkas, 2009)
 

Puue kui eluviis

Üha enam leidub ka neid puuetega inimesi, kes tajuvad oma seisundit neutraalselt, ilma liigse traagikata, kuid ka seda mitte idealiseerides. Nii nagu on järk-järgult ühiskonda sulandunud prillikandjad või ka vähese juuksekasvuga inimesed, nii toimub see ka paljude puuetega inimestega. Mõnel juhul saab rääkida puuetega inimestest ka kui eraldi kultuurist oma keele ja tavadega. Sellise kultuurirühma moodustab näiteks üks osa kurtidest inimestest (peamiselt kurdina sündinud inimesed), kes kasutavad suhtlemiseks viipekeelt ning selle eripärast mõisteruumi.(Kikkas, 2009)