Kokkuvõte

Kuigi kõik teemad olid minu jaoks väga põnevad ja harivad oli kõige lemmikum sissejuhatav osa. Sissejuhatus teemasse. Teised teemad olid loomulikult ka huvitavad, eriti veel need, millega enne ei olnud kokku puutunud. Ning oli ka mõni teema, mis oli väga raske iseseisvalt läbi töödata. Näiteks veebitegemine.

Antud teemale oli lähenemine põnev. See oli ka teema, mida ma ikka ja jälle lugeisn. See oli teema, kus ma õppisin lausa fakte pähe, sest see info tundus nii huvitav ja oluline – et seda edasi rääkides peaks mõned faktid ikka peas olla. Selle teema puhul mulle meeldis see, et me unustame ära vahest kui kaugele asjad ulatuvad. Ja arvestades sellega, kui palju me oleme arenenud ja samas vaadates tänast olukorda, kui palju on meil veel arenenda.

Sissejuhatav osa, oli enamuselt ajalooline taust erivajadustest. Ma pole ise suutnud sellisele infole ligi saada, kus oleks nii head ülevaated erivajadustest vanasti. Eriti kuidas veel suhtuti ja milline oli mentaliteet. Selles teemas lugesin ma kõik lisamaterjalid läbi. Eriti põnev oli artikkel puuetega inimeste ülevaade antiikajal.
Kuigi tegu oli grupitööga ja osad olid ära jaotatud, loeti ikkagi kogu teema materjal läbi. Ise ei otsinud konkreetselt mingit lisamaterjali juurde, kuna kõik viited ja ka tekst ise oli väga põhjalik ja huvitav.

Ootused õppejõule - hmmm... ei olnud otseselt mingeid ootusi. Kuna sellise teemaga pole enne kokku puutunud siis ei osanud eriti midagi oodata. Kui siis ainult nii palju, et esimesel loengul saaks ikka asjat aru, mis toimuma hakkab ja millest me räägime. Sest kõik, mis puudutab tehnoloogiat, on minu jaoks väga võõras teema.

Soovitusi, mida jagaks kursusel õppijale – kuigi loengust saab osa võtta ka interneti teel ja iseseisvalt, siis soovitaks siiski käija kohapeal. Eriti siis, kui ei valda seda tehnoloogia valdkonda väga hästi, võib tekkida palju küsimusi, millele oleks kergem saada vastust, kui oled õppejõuaga füüsiliselt ühes ruumis.

Kokkuvõtteks ütleks, et see aine on andnud mulle palju. Esiteks, arusaamist kui oluline on infotehnoloogia erivajadusega inimesele ja kui paljusi uksi see võib temale avada. Kui tähtis on eripedagoogina olla kursis toimuvaga, et suunata oma klienti õigesse kohta ja tegema õigeid otsuseid. Pole võimatu, et varsti on meil infoteraapia või tehnoloogiaterapeudid olemas. Sest väga paljusi probleeme saaks tehnoloogia abil parandada. Eriti mis puudutab suhtlemist, sotsialiseerumist ja interneti.

Võrgus suhtlemine

Kasutan näitena kanaleid, millega ise kokku puutun. Ilmselt ei ole inimest, kes ei teaks Facebooki:) Ja räägivad lausa, kui sind pole seal siis ei ole sind ka olemas. Samuti, et see on õige rahvastikuregister.

Aina rohkem olen hakanud kuulama sellist negatiivset suhtumist Facebooki. Inimesed räägivad, et igasugust ajuvabadust kirjutatakse sinna. A la „Ärkasin, küll oli hea hommiku kohv.“ Ja siis öeldakse, et what´s next? „Ärkasin, käisin just WC, nii hea oli.“ Tegelikult jahh, aegajalt on Facebookis tõesti väga naljakaid lauseid üles riputatud. Aga leian, et see ei ole koht, kus ühtegi inimese poolt kirjapandud lauset kritiseerida. Sest Facebook on koht sõprade jaoks, ja sa ei pea lisama oma tuttavate nimekirja ühtegi inimest, kes sind ei tunne. Kõik on vabatahtlik.

Tihti lisatakse endale sinna absoluutselt igat tuttavat, isegi neid kellega tegelikult ei suheldagi. Kas seda on vaja? Igaüks peab seda ise otsustama. Aga kui sul soov seal oma tundeid ja hetk emotsioone paljastada, siis ehk ei oleks see kõige mõistlikum. Sest need kes sind ei tunne, ei loe sealt tekstist seda välja, mida sa tegelikult tahad öelda.

Kui inimene kirjtab „nii hea kohv oli“ siis ilmselgelt on see suunatud seal olevale inimesele, kes ise tunneb enda ära.

Samtui piltidega ja muu infoga. On olunud palju juhtumeid, kus sealse nii nimetatud wall postide pärast, on inimesi lasua vallandadtud. Su ülemus teab, et oled kodus haige, aga tegelikult lisad just pilte ja kommentaare, et oi kui vägev pidu eile oli.Ja ilmselt on olnud ka väga tõsiseid juhtumeid. kus inimene paneb info üles, et läheb reisile - ja tagasi tulles on röövlid käinud. Sest sul on sealne info avalik, nii su address, telefon jne.

Ise olen ka loomulikult Facebookis. Ja olen ka lisanud, nii mõnegi inimese, kellega ma igapäevaselt ei suhtle. Mulle meeldib, et mul on seal vanad klassiõed ja klassivennad. Kuigi ma ei suhtle nendega, on aeg ajalt tore näha millega keegi tegeleb. Kelle juba lapsed, kellel juba kolmas.

Ilmselt olen ise ka sinna, selliseid pool totakaid lauseid kirjutanud. Need on olnud naljaga ja mõeldud neile, kes sellest aru saavad. Ja loodan tõesti, et keegi ei hakka nende põhjal mind analüüsima:) Oluline on olla ise kursis ja kontrollida end, mida täpselt sinna kirjutada. Aga samas peavad ka teised arusaama, et see on koht meelelahutuseks ja suhtlemiseks. Mitte võtta kõike nii tõsiselt.

Loengu materkalist meeldis väga lause - ÄRA SAADA MEILIGA MIDAGI, MIDA SA EI SOOVIKS NÄHA HOMSE PÄEVALEHE ESIKÜLJEL. Ilmselt võiks see lause iga asja kohta käija, mis puudutab internetti. Kuigi nii võib päris hulluks asi minna, kui igat asja kontrollida. Sõpradevaheline suhtlemine on kindlasti privaatne tegevus ja keegi ei soovi seda avalikustada. Aga mõte võiks igakjuhuks olla meeles, kui on soov midagi intrigeerivat saata.